28.09.12

Esimene(või siis esimesed kaks) emotional breakdown(i) suurest igatsusest(või siis lihtsalt pigem harjumuseks saanud vajadusest) vanemate vastu läbi elatud ning järjekordne prantsuse keelne raamat ette võetud ja saan järjest paremini & paremini oma eluga siin hakkama.
Praegu olen väsinud ja invaliidne, seega teile midagi muud siia rohkem ei kirjuta, ha! Lihtsalt, et teie närve "pingul hoida" ja ila jooksma panna. Korraliku postitust on oodata, hmm, nädala jooksul? Aga siis ikka kogu täiega?

Stay sweet!



PS : APPI, mu eesti keel on nii halb juba!

Needitus.

Nii kahju, et mu emotsioonid enam värsked ei ole ja sellest "õhtul kirjutan pikemalt" mõttest sai hoopis "ah küll ma homme jõuan" stiilis mõttelend ja siin ma nüüd siis olen... 3? 4? päeva hiljem lõpuks kirjutan blogi.

IGATAHES, juhtunud on NII palju :

kolmapäeval kirjutati mind lõpuks Belgiasse sisse

kolmapäeval sain kohaliku numbri

kolmapäeval käisime Olivier'i juures kaarte mängimas
neljapäeval oli ESIMENE KOOLIPÄEEEV

Ja sellest viimasest punktist ma pikemalt rääkida tahangi... Nimelt polnud see just kõige helgem sündmus mu elus.

"Esimene koolipäev on surm ja tahaks maa alla vajuda. Miks on olemas selline asi nagu kurjus ja ignoreerimine? Miks läheb meile nii väga korda grupivaim ning endale positsiooni loomine? Miks on niivõrd tähtis "feim" ja selle kaal?

Kahjuks need asjad eksisteerivad ja kahjuks ei tunnista nende asjade negatiivset poolt keegi seni, kuni ise ei olda selles ebapopulaarses ja feimivaeses seisuses, sest seni on ju kõik nii hea.

Ma istun siin ma-ei-tea mis ruumis ja ootan. Lihtsalt ootan. Mida ma ootan? Ma ei tea, ju vist seda naist, kes mu kell 11 üles pidi korjama. Kell on 10:59. Mu kõht valutab ja mul on paha olla. Ja ma ootan.

Kell on 11:00.

Teda pole.

Tahaks lihtsalt minema kõndida aga ma ei tunne veel koduteedki või siis eksiksin vähemalt 10x ära. 

Kamp kutte approaches aga seda naist ikka pole. 

11:02.

Ta tuli.

11:09 ja ta lahkus, sõnagi ütlemata, sest ta oli koos kamba teiste tähtsate või vähemtähtsate inimestega. 

11:26, finally.

14:06. Tund. Palju parem."

See on väike lõik mu iPhonest, mille ma oodates kirja panin, sest ma lihtsalt PIDIN end välja elama. 

Ausalt, ma pole pikka-pikka aega end nii halvasti ja abitult ning kohmakana tundnud. 

Eestis olen ma harjunud juba sellega, et kõik tunnevad kõikki meie väikses lütseumis ning samuti olen ma siis nn populaarsete poolel. Ma pole outcast, ma saan inimestega läbi, mul on palju sõpru/tuttavaid ja ma tunnen end koolis hästi ning ei karda inimeste arvamusi või muud säärast, mis võiks haiget teha. 

Nüüd aga olen ma täiesti uues koolis, uue inimesena ning alustan uuelt lehelt. Pole vanu sõpru ja vanu tuttavaid. Pole veel olnud võimalust end tõestada ning meeldejäävaks teha. Ma olen mittekeegi.

Hiljem samal päeval, neljapäeval, läks küll olukord paremaks. Klassi astudes oli awkward ja kohale istudes sain kohe hunniku pabereid, millest pooltele ma pihta ei saanud, et mida nad tähendavad ja mida ma kirja pean panema. Küsisin siis tagumise rea kuttidelt veidi abi ja sain hakkama. Sacha oli ka tol hetkel väga armas ja ütles mulle ainukesena "Bienvenue!". Teistel oli suva. Kedagi ei huvitanud. Keegi isegi ei teadnud, et ma Eestist tulen ning keelt täielikult ei mõika. 

See kool on nii imelik ja harjumatu. Üldse mitte nagu minu lütseum. See on suur, as in SUUR. Kolme hoone ja nelja korrusega, 600 õpilase(jah, lütsis on rohkem aga paljud on väikses majas) ning uute reeglitega uus "mängumaa". Erinevalt lütseumist on kõik koondunud gruppidesse ja väljaspool gruppe väga kommunikatsiooni ei toimu. Isegi meie klassis ei tunne kõik kõikki ja pidevalt käib näiteks mingi klasside vahetamine(as in keeleharu rahvas läheb teadusharusse vms) ja iga päev olen siiani mõnes tunnis kohanud uusi nägusi, keda järgmises tunnis jälle pole. 

Kooli peal ei ole seda, mis on lütseumis. Inimesed ei hõika üksteisele tervitusi, ei jää seisma, ei kallista ning ei räägi hilisemaid uudiseid või lihtsalt mõttetu loba. Ei. 

Samuti jäädakse väga kergesti siin istuma aga see on osaliselt haridussüsteemi viga. Iga aasta jääb mitmeid kümneid õpilasi istuma. 

Vahepeal oli mul siin blogis väga lühike ja konkreetne postitus minu emotsioonide kohta ning esimese päeva lõpuks just sellised mu emotsioonid olidki. Nüüd aga on kõik muutunud. 

Nagu mainitud sai, pole klass väga kokkuhoidlik. Iga hommik kooli minnes pean ma seiklema mööda hooneid, et õiget klassi leida ning seda tegevust saadavad sajad pilgud, nii head kui halvad ja samuti on peaaegu võimatu leida oma klassikaaslasi. Koduklasse meil ei eksisteeri ning vahetunde tundide vahel ka pole, on vaid söögivahetund. 

Klassis on pidevalt minu jaoks närviline õhkkond. Kui keegi ebaõnnestub, siis naerdakse, ja mõnuga. Veel on klassis kaks poissi, kes siis need klassi nn bad-boys on. Eelnimetatud kutt ja tema buddy. Kui õigesti aru sain, siis duubeldavad mõlemad seda aastat ja seega lasevad tihtipeal tundides ka lebosse. 

Kõige frustreerivam aga on fakt, et üks hetk on nad maailma armsaimad inimesed ja järgmine hetk heidavad su üle nalja ning kuna ma veel keelt perfektselt ei valda, ei suuda ma end ka kehtestada ja autoriteeti paika panna ning nende lollustele lõppu teha. 

Also ei ole inimesed väga aktiivsed siin suhtlema ning ise suhtlust alustama ja kõigilt teistelt vahetusõpilastelt kuulen, kui toredad ja avatud nende klassi/koolikaaslased on ning tunnevad huvi ja loobivad komplimente jms. Kas viga on siis minus?! Samas väljaspool kooli saan ma inimestega perfektselt läbi ja üks klassiõde(kes tuli meile teisest koolist) rääkis ka, et see kool ongi ebaharilik ning harjumatu. Samuti ei toimu siin nooremate ja vanemate klasside vahel suhtlust. Näiteks nagu lütsis 9-10-11 klasside vahel.. 

Muidugi on mul ka juba oma seltskond tekkinud ja klassis on üks vahetusõpilane veel, seega pole kõige nutusem seis aga ikkagi on nii ebakindel seis. 

Igatahes, säärane on siis olukord praegu. Kõik on väga lahtine ja segane. Miski pidevalt piinab ja kripeldab ning pidevalt elan hirmus. Koolist toon pinged endaga koju kaasa ja ei mõju ilmselt kaaselanikele just kõige paremini... Praegu õnneks veel siiski konflikte pole tho. 

Loodan kogu südamest, et olukord paraneb, et peagi tunnen end mugavamalt, et peagi kehtestan end, et peagi muutub kõik sujuvamaks ja soojemaks. 

Nädalavahetusel aga käisid vennal jälle sõbrad ning taaskord grillisime hoovis, rääkisime palju-palju, avastasime Brüsseli kesklinna, käisime pargis istumas, väljas söömas ning rääkisime hiliste õhtutundideni lõkke ääres. 

AAAAAAAAAAAAA

ja pühapäeval?laupäeval? vist oli ikka laupäev

igatahes, siis toimus OTSE MINU UKSE TAGA, minu tänaval(ning ka paralleeltänavatel) midagi Teliiskivi kirbuka sarnast, et kilomeetrite kaupa olid inimesed laiali laotanud oma kauba ja müüsid seal siis seda nõndaviisi.

Mina skoorisin endale käekella, sõrmus ja käekoti. Hinnad on siin suhteliselt kirved ikkagi tbh. 

Igatahes, pilte tegin ma hulganisti tol päeval ja just need ma siia nüüd lisangi! 

Vanaema käis ka müümas.

See onu seal all nägi, et ma pildistasin ja siis hakkas poosetama ning allpool on näha nii mõndagi pilti temaga. 

 At the end muutus see juba tüütavaks, sest me kohtusime mitu korda ning iga kord ta naeratas mulle ja tegi silma...

 Hipsterite unistus.

 Y love you - inglise keel ei longa.

 Kuts ei tahtnud liikuda ja niii kahju oli temast. 

Oeh, lõpuks tehtud. Ilmad on meil siin niiiii ilusad olnud. Iga päev 24-26 kraadi ja lauspäike. Ainult viimased kaks päeva on sadanu ning ca 16 kraadi olnud.

Stay sweet!

PS! Kooli tõttu ei saa enam neeti kanda argipäeviti. Wat do, jätan alles või lasen minna ning kasvatan kinni? 

La rentrée

JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE - minu emotsioonid praegu. Õhtul lähemalt.

Postitusterohkus.

Täna võtsin ette ka ühe rattatiiru ümbruskonnas. Esialgu suutsin ülesmäge oma tänava lõppu vändata ning avastada, et kaamera ei tunnista mälukaarti. Veeresin koju tagasi, varustasin end uue kaardi ja õhema särgiga ning asusin taas teele. Siin on ikka veel nii palav, et topist ja lühkaritest on küll & enamgi veel.

Nõnda ümbruskonnas ringi sõites(mis muide on väga-väga suur, ilus, elanikerohke ning äärest-ääreni varieeruv, kui rääkida arhitektuurist ning stiilist) kuulasin ma Red Hot Chilli Peppersit ning mu pead läbisid kõige kentsakasveidramad mõtted üldse.

Väga suure osa ajast veetsin ma oma mõtteid blogi-stiilis mõeldes. Mis tähendab siis seda, et ma juurdlesin omaette näiteks muusika intiimsuse ning majade eksterjööri üle ja seda tehes mõtlesin ka automaatselt, kuidas ma selle oma blogisse kirja panen. Huvitav oli.

Siis aga hakkasin ma hoopis teisel teemal mõtisklema... Ma hakkasin mõtlema, et miks kurat ma üldse nii palju oma blogist mõtlen ja sellest, kuidas ma teile siia asju kirja panen ja teiega oma elu jagan. Sellel järgnes veel üks mõttetera : millele me siis aga üldse mõtlema peaksime? Kui mõne arvates ma ehk kulutan liiga palju oma energiat blogile mõeldes(mitte, et keegi seda öelnud oleks aga ma ise eeldasin, et äkki keegi mõtleb nii), siis millele mõtlemiseks ma hoopis oma energiat kulutama peaksin? Kas peaksin ma mõtlema, kuidas järgmine kord veelgi rohkem kogeda ja mitte ära eksida? Kas peaksin ma mõtlema koolile, mis veel alanud pole? Või hoopis neile multikatele, mida ma päevast-päeva poole silmaga jälgin ning millest ma midagi aru ei saa? Ja nii edasi ja nii edasi. Ehk siis, millele inimesed üldiselt üldse mõtlevad? Milleset teie, mu kallid jälgijad,  tavaliselt üldse mõtlete?

Selline mõttekäik siis ning sõna "mõte" sai ka parajalt kasutatud.

Paar pilti klõpsasin ka aga siis otsustas mu kaamera, et tal on toss väljas ning enam ta ei käivitu. iPhone kaamera on mul jonnakas ja töötab enam-vähem siis, kui ise tahab ja aeg-ajalt peaks telefonile restardi tegema, et kaamera käivituks, kuid kuna sleep-button on mu telefonil katki, siis peab restardi tegemiseks simply ootama, kuni telefonil ükskord aku tühjaks saab, heh(nii palju probleeme üheskoos). Teisel kaameral aga on aku juba mitmendat päeva tühi ning laadijat mul lihtsalt ei eksisteeri. (siinkohal appikarje vanematele)

Samuti saatis mu imearmas ema(hey mom!) mulle väikse SMSi ning soovitas siinsetest inimestest rääkida. Aitäh hea nõuande eest ja I'll try to figure something out! Üleüldse on igasugused nipid/nõuanded/nõuded/küsimused/whatever you want väga oodatud muutmaks seda blogi paremaks.


Bisous!