Fierce

Fierce

23 March 2013

Klassitripp Prantsusmaale

Sain endale hoo sisse ja otsustasin ikkagi kohusetundlik noor neiu olla ning veidi teile siia jutustada.

Paar nädalat tagasi, täpsemalt 5 märtsil (god dammit kuida see aeg nüüd nii kiiresti ruttab) käisime kõikide viiendate klassidega Prantsusmaal päevasel tripil. Kõigil teistel olid muidugi näod vingus, et eiii mis asjaaa, mingi leim ja igav koolireia ju ja mis meil sellest kasu on, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja siis olin seal mina, silmad nagu tõllarattad peas, et OOO Prantsusmaa ja puha! Sest siiani olen harjunud stiilis "Ida-Virumaa kaevanduste avastamine" klassiretkedega ning võite ette kujutada, et Prantsusmaa tripp tundus väga exciting!

Teisipäeva hommikul lõin siis 5:30 paikku klapid lahti ja tatsusin 6:45ks kooli. Nagu arvata oli, siis peaaegu ühtegi õpetajat kohal polnud ka väljasõit hilines ca 20min jagu.
Bussis oli meeleolu mõnus ja juttu jagus kauemakski. 2,5h sõitu ja kohal me olimegi.
Kõigepealt viidi meid 3D kinno, mis toimus ühes suures saalis kus kogu lagi oli ekraani täis ehk siis 360 kraadi ja 3D, midagi mida Eestis veel näinud pole aga Pariisis juba korra tutvust olin teinud. Filmid ise rääkisid tähtedest, nende avastamisest ja uurimisest ning alguses oli koik jõle huvitav aga võite ise ette kujutada, et kui kell 10 hommikul noorukid kinno viia, siis tulemus pole hea... Ehk siis tulede käima plaksatades magas 3/4 saalist ning hiljem küsimusele "kuidas filmid meeldisid?" said enamjaolt vastuseks "hea uni oli". Oh well.
Hiljem talutati meid II Maailmasõja muuseumisse, mis samas hoones paiknes. Väga-väga vinge muuseum, kogu oma asupaiga(maa-alustes koobastes), ehituse ning informatsiooniga. Nägime kõike lahinguväljadest juutide küüditamise ning sõja tagajärgedeni välja. Kuigi teemat on ju nii palju juba käsitletud sain ikkagi terve hulga teadmisi juurde ja wus fun. Kahju oli ainult ajanappusest.
Hiljem üks kosutav lõunapaus soojendava päikese käes (ilm oli küll tol päeval täiesti uskumatult hea) ning siis topiti meid bussi, et sõita edasi klaasivabrikusse.
Selleks ajaks aga olid kõik kenasti väsinud, meid oli liiga palju üheskoos ning ka giididega meil väga ei vedanud ehk siis palju uut me teada ei saanud. Nägime mõned masinad ja töötingimused ära ja tatsusime bussi tagasi.
Esimene pool tagasisõidust oli kõik rahulik ja hea, kuni Juan otsustas mingi krumpi loo peale panna. Selle peale lõid mul kohe silmad särama, et ohh krump ja puha! Tema siis jõle imestunult küsis et kas ma tunnen seda muusika-ja tantsustiili ja sealt asi alguse saigi. Ehk siis lõpuks said bussiistete vahelistes vahedes ära tantsitud kõik tantsud salsast kuni dougie ja krumpini! Nalja oli tõepoolest nabani pluss teekond tundus ka kulgevat ca 1000x kiiremini. Ja also sain endale vinged uued sõbrad. SO MUCH FUN.

Midagi, mis väga pikaks ajaks meelde jääb ja kindlasti väga palju mu exchaneile juurde andis. :)

Piltidega särada mul pole aga saate natukenegi aimu, kui ilus ilm oli ja kui igav meil at some point kinos/bussis oli, wohoo.






23.03.13

Hei semud ja semutarid,
kurbusega (paris tõsiselt, süda tilgub verd) pean teile teatama, et keegi mu hostperest otsustas mu vana hea ustava semu sülearvuti mingi vedelikuga üle kallata ja mulle sellest mitte teada anda, et mul siis paar päeva hiljem hea üllatus oleks. :) ehk siis jah, mind mitmeid aastaid hästi teeninud läpakas on nüüd ilmselt igaveseks otsas omadega...
Võite ilmselt ette kujutada, et blogimine, skypemine ning igasugune muu kommunikeerimine on raskendatud aga õnneks õnneks õnneks on mul säärane tehnikaime nagu iPhone ehk siis kõik tähtsamad jutud saab FBs/Skypes vast ikka ära räägitud...

Sellised toredad (või siis mitte) uudised teile praegu siia, lihtsalt, et aru anda miks JÄLLE bloginud pole.

Karma is a bitch ja bisous!

03 March 2013

Bal de printemps

Ehk siis järjekordselt korraldasid lõpuklassi õpilased koolis ühe peo. Seekord siis kevadballi! 

Ütleme nii, et võrreldes lütseumi niivõrd elegantsete ning klassikaliste ballide kõrval oli see lihtsalt üks (tavapärasest veidi fäncym) koolidisko. Ukse ette oli küll punane vaip laotatud ning neiud-noormehed olid enamus oma pintsakud ja kleidid välja otsinud AGA oli ka erandeid ning muusika ei vastanud küll ballile. Samuti ei olnud kavas klassikaliseid aeglaseid tantse ega paaristantse, vaid lihtsalt siuke tühja siplemine ja karglemine, nagu ööklubides i guess.
Aga ega ma ei vingu! Nalja sai palju ja tore oli üle pika aja end jälle üles lüüa. :) Hiljem õhtul tuli kavaler mulle ilusti vastu ja siis sai tema, hostõe ning sõprade seltsis paljajalu koju tatsutud, wuhuu! (siinkohale jätame märkimata tõsiasja, et jalad olid läbikülmunud ning katki, nagu ka sukad... :D)

Mõned pildid teile ka obv. Loodan siinkohal, et kullakallid lugejad südamerabandusi ei saa üksteise järel, sest siin on piltidelt ilusi mu kosumist näha... :D 


 silmad ongi liiga mainstream.



Õppisin täna rattal õhukummi vahetama, jesss.

03.03.13

No nüüd on küll asi ikka käest ära läinud. Ei andnud endale arugi, kui ära kadunud ma olin, kuni tänase päevani. Üks teatud neiu tõid mul jalad maa peale tagasi ja tegi selgeks, et tegelikult peaks endast ikka regulaarselt märku andma. Võin ju olla täielikult integreerunud ning elada täiel rinnal oma uut Belgia elu, aga kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, ehk siis Eestit ei saa ka ju ikka päris unustada eks...

Hakata siin nüüd vaikselt detailselt kõike ära rääkima, mis viimased 3-4(?) kuu jooksul toimunud on, oleks üsna võimatu. Liiga palju mõttetuid detaile. Mina näeksin ilgelt vaeva ja teil hakkaks lihtsalt igav. Ehk siis üritan mingi vähe huvitavama süžeega välja tulla ning mingi märgi maha jätta.

Kuidas mul siis näiteks üldiselt viimasel ajal läheb?
Well, suurim muutus on kindlasti see, et suutsin endale ühe Belgia noormehe üles noppida. Üks kord jaanuarikuu lõpu poole tuli ta meile külla, sest ta on mu hostvenna ammune sõber, ja sealt sai meie tutvus alguse ning paari nädala jooksul veetsime vist küll iga päev koos aega, sest siis oli veel Greg ka minu pool ja moodustasime väikse kuldse trio.
Algul oli armashea sõprus aga no mõlemale oli teada, et asi sujub sealt veel (kõigi eelduste kohaselt vähemalt, ja kui saatus meid soosib) edasi ja lihtsalt sõpruseks see ei jää.
Kõik oleks tegelikult palju lihtsam olnud, kui poleks olnud ühte väikest pisidetaili(mis mind ennast tegelikult kõvasti häirib, vahel tänase päevanigi...). Ehk siis fakt, et toosama poiss käis ka eelmise aasta siin veetnud vahetusõpilasega. Well, algul olin mina ka muidugi jõle tõrges ja mis mõttes sa tuled kaks korda järjest ja lihtsalt flirdid sama pere "lastega" ja siis arvad, et kohe nii kergelt saabki ja puha? Ehk siis alguses hoidsin distantsi ja ei lasknud asjadel liialt kiiresti areneda. Aga siis ajapikku suutis ta end mulle tõestada ning kindlaks teha, et mängus on tunded ja lõpuks ma siis vandusin alla ning tunnistasin (eelkõige iseendale), et midagi tõepoolest on teoksil... Kõige raskem osa sealjuures oli muidugi mu pere. Ilmselgelt polnud mu hostemal just kõige kergem aksepteerida fakti, et sama kutt kaks aastat järjest ta tütrega käib. Ja imelik on ju sama poissi aga erinevat tüdrukut koos näha.
Algul oli muidugi pingeid palju ja mingi perioodi oli asi lausa peaaegu, et salajane aga lõpuks said kaine mõtlemine ja inimlikkus kõigest muust võitu ning hostema lihtsalt aksepteeris olukorda.
Praeguseks oleme ca kuu aega koos olnud ja kõik sujub väga suurepäraselt! Mul on mu parim sõber, poiss ning väikestviisi terapeut ühes isiksuses ja abi on mul temast tohutult palju! Rääkimata siis sellest, et see aitab mu keeleoskusele kaasa ja igav ei hakka ka kunagi.

Kindlasti küsivad palju teist, et mis siis saab, kui vahetusaasta läbi on?
Ega me ise ka päris täpselt veel ei tea... Ühest küljest ei taha ju nii kaugele veel mõelda, sest neli kuud on veel ees, teisest küljest aga möödub aeg nii kiiresti ja iga päevaga kasvame aina rohkem kokku. Eks ma üldiselt ikka kinnitan endale, et ma suudan olla piisavalt ükskõikne ja külm ning lahkumine ei saa raske olema, sest see on ju vaid neljakuuline meelelahutus aga järjest vähem ja vähem suudan ma iseennast uskuda...
Ühesõnaga, tulevikule ei taha veel mõelda ning üleüldse mõte mu vahetusaasta lõpust muserdab mind hingepõhjani ja rohkemgi veel.

Siit siis ka teine tähtsam jututeema :

Ma ei ole valmis veel tagasi tulema. Ma veel ei taha ning ei suuda. Ma tean küll, et neli kuud on veel ees ja palju võib juhtuda AGA praegu takistab just mõte VAID neljast kuust mind mu aastat nautimast. See neli kuud näib nii tähtsusetu ja, nagu varem mainitud sai, möödub aeg praegu küll helikiirusel ja ma kardan, et see juuni lõpp saabub oodaust kõvasti varem.
Ma olen viimasel ajal eluga siin niii ära harjunud, et muudmoodi enam nagu ei oska ja ei tahagi. Mul on mu oma kool, omad sõbrad, oma poiss-sõber, oma Belgia pere, oma Brüsseli linn, oma tuba, omad huvid ning oma elu siin. Mulle on alati tundunud, et ah see kümme kuud on ju nii ilmatuma pikk aeg, kõike jõuab ja saab veel ning see lõpp alles nii kaugel! Nüüd aga, kui ma oma eluga siin nii kaugele olen jõudnud ning heal järjel olen, tundub see kümme kuud üleüldiselt nii lühike aeg ja tegelikult pole mul üldse enam aega jäänud.
OEEEH. Eks ma muidugi ju igatsen oma Eesti elu : minu Kalamaja, oma ilusat-armsat korterit, mu tuba, mu väikest koerakest, mu alati säravat ja adorable ema, F-hoonet, Boheemi(!), mu oma Lütseumit, neid inimesi, kõiki teisi sõpru väljaspoolt kooli, mu JJ-Streeti ja neid inimesi, oma isa ja ta naist ning kõike-kõike muud, mis Eesti eluga kaasneb ja praegu seega maha on jäänud... Aga ma tunnen, et midagi oli alati puudu ning ma kardan naaseda ja jälle sellesse aukku kukkuda, kus näiliselt on ju kõik perfektne aga tegelikult kuskil hingesopis midagi ikka kripeldab...

Mul kukkus tuju just kuidagi väga ära ja peaks selle kirjutamise praegu siiakanti jätma. Vähemalt sai niigi palju.

Bisous!

07 February 2013

the seventh of february

Teate, mis on üks ilgelt hea tunne, mis kaasneb vahetusaastaga? Edutunne. Tunne, et oled millegagi hakkama saanud.
Isegi, kui see puudutab vaid su poiss-sõbra(oiii, see on veel üks pikk jutt, kuna ma teid ju nii kaua unarusse olen jätnud) jalatsite tellimuse esitamist jalatsipoes. Eestis oleks see ju nii igapäevane ja ebaoluline asi, et jääks vast märkamata. Vahetusaastal aga mitte. Teha midagi sellist, tegelikult ju nii tühist, teises keeles, teises riigis ning seejuures veel edukalt õnnestuda - nii hea. Muidugi on see lihtsalt üks ja ainus rumal näide...

Lihtsalt midagi, mis tahtsin, et saaks kirja pandud. Väike ja loll tekst, aga midagigi. Varsti kostitan teid rohke jutu ja piltidega. Seniks aga päikest teile sinna sombusesse Eestisse. Üks rõõmurull ka teile siia ja olge armsad!

(mu hostema koer hammustas mind ninast lol, sellest ka mu haav tingitud....)

Bisous!



14 December 2012

prohibition vs. hipi ja palju-palju veel

Kuna tuju on kahe Eestist saabunud paki ja lihtsalt korda saadetud asjade tõttu hästi hea ja blogi hästi unarusse jäänud, siis mõtlesin et tulen ja panen teile veidike siia midagi kirja ka! (ja kuna mul on maailmaparim parim sõber Greg, siis on mul tänu tema laenatud iPodile teile palju pilte ka anda, juhuu!)

Peaaegu kuu aega on juba pausi tulnud. Kuida nii saab... Aga alustagem siis algusest :

23? november oli koolis 6ndike ehk lõpuklassi korraldatud pidu korjamaks raha nende lõpureisi jaoks Hiina. Teemaks oli prohibition vs. hipi ja kokku oli tulnud sulelisi ning karvaseid alustades naisteks riietatud kuttidest ning fullhipidest keemia ja bioloogia õpsideni välja! Lõbu oli laialt ja ma olen nii rahul, et läksin ning nii vahva, et midagi sellist korraldatakse. Vaatamata kahekordsele elektrikatkestusele ja üsna väiksele rahvamassile oli siiski mõnus üritus ja awesome mälestus :)
Fotograafe oli ka miljoneid seega saan teile tükikese sellest õhtust piltide näol edasi anda :











 maailmacoolim bio õps 


25. käisin võrgumatšil omadele pöialt hoidmas ja kunagi Skypesin Janiga kella neljani öösel ja sain mõnusa kõhutäie naerda!

28. otsustasin täieliku äkkidee ajel Liege sõita ja see oli üks väga õnnestunud trip! Sain nii paljud suhted jälle üles soojendatud ja lisaks sain paari väga vinge inimesega tuttavaks, ehk siis totally worth it :) Õhtul kell 9 laekusin jälle koju ja olin õnnejunnis.
Lieges :







Pretty people, pretty people everywhere.

30. nov sain lõpuks oma kauaoodatud vereproovid tehtud ja õhtul sõitsin juba uuesti Liege, Gregi juurde :) Sinna jõudes sai veidi teiste vahetusõpilastega aega veedetud, poes end lolliks naerdud, tema juurde seigeldud, perega söödud, lastega mängitud ning siis arvuti ees end jälle lolliks naerdud. Temaga lihtsalt ei hakka kunagi igav ja ma olen nii tänulik, et ta mul olemas on!


Kunagi öösel saime magama ka ja hommikul oli juba kell 7 mõnus magus äratus, et siis end Kölni poole teele saada, kus me YFUga päeva pidime veetma.
Sinna jõudes toimus väike põsemusi- ja kalliralli ning siis suundusime oma bussi. Vaid umbes kaks tundi sõitu ja olimegi Kölnis, Saksamaal! Uudistasime mingit kirikut ning ronisime 15 minutit kuskile torni, kus ma siis mitmekümne meetri kõrgusel riilaisisin, et ma kõrguseid kardan ja siis tatsasime jälle alla tagasi, jõime sooja shokolaadi ning veini, sõime kõike head ja paremat, jutustasime eestlastega maast ja ilmast, avastasime jõuluturgu, uurisime poode, käisime Mäkis (väga kultuurne!) ning õhtul 6-7 paiku sõitsime bussiga ilustikenasti Liege tagasi. Järjekordne mõnus päevake mu YFU perega jaaa i had a great time :)

 Üritasin maanteest pilti saada aga saksakad jäid ette ja ma pidin teised meetmed käsile võtma :(
 pakkus nalja 

 hanna tudus :D
 me olime niiiiiiiiiiiii kõrgel 

 käisime fännamas ka 


banaaan shokolaadis, omnomnom! 
happykid vol2 kuskil kõrges tornis 

5. käis meil St. Nicholas koolis ja tõi kommi! 


8ndast hakkas siis meil see eksamiperiood koolis... Ma neid läbima küll ei pea aga tegema olen ikkagi kohustatud ja ma olen üsna rahul to be honest! Eelmine neljapäev oli mata eksam kus ma vähemalt pool ära tegin ja prantsuse keele eksamil tegin ka üllatavalt palju ning inglise keeles tulevad vist lausa maksimum punktid. Aga näiteks hispaania keele eksamiks õppisin ma pühapäevast kolmapäevani aga ikkagi ei läinud väga hästi. Sellised asjad ajavad küll vihale ja tekitavad sellise abitu tunde aga no mis sa ära teed... Juhtub ka parimatel, as they say. 

 vahepeal oli kiisu ka kuri
ja peaaegu talv oli ka 


Eksamiperioodi juures on mõnusmagus see, et kooli lähed vaid ca tunniks-kaheks ja pärast seda on terve päev vaba. Mina olen seda aega mõnusalt kasutanud joonistamiseks, lugemiseks ning ühe austraalia neiuga aja veetmiseks. :) 




Ahjaa, eelmine reede, 7. detsembril, käisime kamba vahetusõpilastega linnas ning vahepeal käisime Niamhiga  Belgia vahvleid nautimas ja sattusime mingi naljaka rongkäigu peale ka. Küllap mingi St. Nicholas'i pidustus or whatever. 


Ja laupäeval käisime ema, õe ning mõne ema sõbraga restoranis söömas ja live muusikat kuulamas.
Õhtul aga Skypesin jälle Gregiga!
Esmaspäeval peale eksamit käisime jälle Niamhiga linnas ta piltidel järgi ning sõime head-head külmutatud jäätist ja vaatasime pilte :)
Esmaspäeva õhtul aga käisime Niamhiga Crystal Castles'i laivil!!!!!!! MAAILMA PARIM LIVE! Ma teen teile sellest kohe eraldi postituse vast :)




 parim laivi ajal tehtud pilt, mees on inconnu ja avastasin pildi alles tund pärast kontserti lõppu : D
õnnes lapsed! 

Eile aga sain Gregilt kutse minna Liege'i, Robbie'lt kutse minna Namuri ja Bradeniga oli ammu kokku lepitud minna Genti. Nii siis ka läks! 1 paikku saime Brüsseli kesklinna rongijaamas kokku, jõudsime täpselt rongile, trippisime Genti kohale, kohtasime kahte teist neiut ja jäime ülejäänud kampa ootama. 
MA POLE VIST ELUS KOKKU KA NII PALJU RATTAID NÄINUD KUI SEAL ÜHES PARKLAS. I mean, ma teadsin, et Belgia flaami osas ja Hollandis palju rattaid kasutatakse. Aga et nii palju?! I had no idea!!! 
Kõik grupp kokku kogutud paarutasime Genti kesklinna, käisime söömas, olime kultuursed ning külastasime ühte väga vinget keskaegset lossi, kus oli muuhulgas ka näiteks piinamisriistade näitus (ja kõik see tasuta btw) ning hiljem nautisime kosutavaid friikaid ja lõpetuseks käisime kohvikus teed lürpimas ning siis spurtisime(literally spurtisime) rongile ja jõudsime kõik õnnelikult jälle Brüsselisse tagasi ning siis olin Kevinil kuni ta rongini seltsis ja tulin rampväsinuna koju ära. 

Täna oleks pidanud Liege uisutama minema või siis lihtsalt Monsi avastama aga since ma olin niii vässu ja ei suutnud päris täpselt otsustada, mida teha, siis ärkasin hoopis 12 paikku ning unelesin kella 1ni voodis. Alla tulles sõin otsekohe lõunat ja veidi aja pärast helises uksekell... Ukse taga oli pakimees(mul pole õrna aimugi, kuidas see sõna tegelikult eesti keeles on) ja tuleb välja, et kohale oli jõudnud pakk mu emalt Eestist, jeeee!!! Sisuks oli ca 3 kilo jagu maiustusi ning sokke ja susse, juhuuu! Kõik mida hing siin ihaldanud on. Suur-suur aitäh mu maailmaparimale emale ning samuti ka Janile, kelle saadetud pakk samuti just eile kohale jõudis! :) Selle sisu ma teile avaldama ei hakka aga imearmas oli see igaljuhul ja paremat pakki polekski oodata osanud! 

Need kaks kingitust tegid tuju nii heaks ja nüüd peaks täna veel vaid oma fisheye!!! esimese filmi pildid ilmutusest ära tooma ja veidi joonistama ning veel ühe blogi postiga ühele poole saama ja siis võib täitsa rahul olla eluga. 

Mõned pildid veel eilsest Gentist : 


 vaid umbes 1/5 kõikidest ratastest... 
 Kevin ja Ari olid ninnunännud! 
 Huge loss, mida me külastasime.. 
 Ilmselt kõige odavamad ja paremad friikad ever! 
 Mustikajäätis piparmündi tükkidega ning mangojäätis, aaahhh!!! 
 Vetsud kohvikus, lol 
ja täna saabund pakk!!! 


Ühesõnaga, mul läheb siin imehästi ja igatsen teid kõiki seal Eestis aga tagasi veel ei kipu!

Olge armsad, bisous!