Fierce

Fierce

23 March 2013

Klassitripp Prantsusmaale

Sain endale hoo sisse ja otsustasin ikkagi kohusetundlik noor neiu olla ning veidi teile siia jutustada.

Paar nädalat tagasi, täpsemalt 5 märtsil (god dammit kuida see aeg nüüd nii kiiresti ruttab) käisime kõikide viiendate klassidega Prantsusmaal päevasel tripil. Kõigil teistel olid muidugi näod vingus, et eiii mis asjaaa, mingi leim ja igav koolireia ju ja mis meil sellest kasu on, ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja siis olin seal mina, silmad nagu tõllarattad peas, et OOO Prantsusmaa ja puha! Sest siiani olen harjunud stiilis "Ida-Virumaa kaevanduste avastamine" klassiretkedega ning võite ette kujutada, et Prantsusmaa tripp tundus väga exciting!

Teisipäeva hommikul lõin siis 5:30 paikku klapid lahti ja tatsusin 6:45ks kooli. Nagu arvata oli, siis peaaegu ühtegi õpetajat kohal polnud ka väljasõit hilines ca 20min jagu.
Bussis oli meeleolu mõnus ja juttu jagus kauemakski. 2,5h sõitu ja kohal me olimegi.
Kõigepealt viidi meid 3D kinno, mis toimus ühes suures saalis kus kogu lagi oli ekraani täis ehk siis 360 kraadi ja 3D, midagi mida Eestis veel näinud pole aga Pariisis juba korra tutvust olin teinud. Filmid ise rääkisid tähtedest, nende avastamisest ja uurimisest ning alguses oli koik jõle huvitav aga võite ise ette kujutada, et kui kell 10 hommikul noorukid kinno viia, siis tulemus pole hea... Ehk siis tulede käima plaksatades magas 3/4 saalist ning hiljem küsimusele "kuidas filmid meeldisid?" said enamjaolt vastuseks "hea uni oli". Oh well.
Hiljem talutati meid II Maailmasõja muuseumisse, mis samas hoones paiknes. Väga-väga vinge muuseum, kogu oma asupaiga(maa-alustes koobastes), ehituse ning informatsiooniga. Nägime kõike lahinguväljadest juutide küüditamise ning sõja tagajärgedeni välja. Kuigi teemat on ju nii palju juba käsitletud sain ikkagi terve hulga teadmisi juurde ja wus fun. Kahju oli ainult ajanappusest.
Hiljem üks kosutav lõunapaus soojendava päikese käes (ilm oli küll tol päeval täiesti uskumatult hea) ning siis topiti meid bussi, et sõita edasi klaasivabrikusse.
Selleks ajaks aga olid kõik kenasti väsinud, meid oli liiga palju üheskoos ning ka giididega meil väga ei vedanud ehk siis palju uut me teada ei saanud. Nägime mõned masinad ja töötingimused ära ja tatsusime bussi tagasi.
Esimene pool tagasisõidust oli kõik rahulik ja hea, kuni Juan otsustas mingi krumpi loo peale panna. Selle peale lõid mul kohe silmad särama, et ohh krump ja puha! Tema siis jõle imestunult küsis et kas ma tunnen seda muusika-ja tantsustiili ja sealt asi alguse saigi. Ehk siis lõpuks said bussiistete vahelistes vahedes ära tantsitud kõik tantsud salsast kuni dougie ja krumpini! Nalja oli tõepoolest nabani pluss teekond tundus ka kulgevat ca 1000x kiiremini. Ja also sain endale vinged uued sõbrad. SO MUCH FUN.

Midagi, mis väga pikaks ajaks meelde jääb ja kindlasti väga palju mu exchaneile juurde andis. :)

Piltidega särada mul pole aga saate natukenegi aimu, kui ilus ilm oli ja kui igav meil at some point kinos/bussis oli, wohoo.






23.03.13

Hei semud ja semutarid,
kurbusega (paris tõsiselt, süda tilgub verd) pean teile teatama, et keegi mu hostperest otsustas mu vana hea ustava semu sülearvuti mingi vedelikuga üle kallata ja mulle sellest mitte teada anda, et mul siis paar päeva hiljem hea üllatus oleks. :) ehk siis jah, mind mitmeid aastaid hästi teeninud läpakas on nüüd ilmselt igaveseks otsas omadega...
Võite ilmselt ette kujutada, et blogimine, skypemine ning igasugune muu kommunikeerimine on raskendatud aga õnneks õnneks õnneks on mul säärane tehnikaime nagu iPhone ehk siis kõik tähtsamad jutud saab FBs/Skypes vast ikka ära räägitud...

Sellised toredad (või siis mitte) uudised teile praegu siia, lihtsalt, et aru anda miks JÄLLE bloginud pole.

Karma is a bitch ja bisous!

03 March 2013

Bal de printemps

Ehk siis järjekordselt korraldasid lõpuklassi õpilased koolis ühe peo. Seekord siis kevadballi! 

Ütleme nii, et võrreldes lütseumi niivõrd elegantsete ning klassikaliste ballide kõrval oli see lihtsalt üks (tavapärasest veidi fäncym) koolidisko. Ukse ette oli küll punane vaip laotatud ning neiud-noormehed olid enamus oma pintsakud ja kleidid välja otsinud AGA oli ka erandeid ning muusika ei vastanud küll ballile. Samuti ei olnud kavas klassikaliseid aeglaseid tantse ega paaristantse, vaid lihtsalt siuke tühja siplemine ja karglemine, nagu ööklubides i guess.
Aga ega ma ei vingu! Nalja sai palju ja tore oli üle pika aja end jälle üles lüüa. :) Hiljem õhtul tuli kavaler mulle ilusti vastu ja siis sai tema, hostõe ning sõprade seltsis paljajalu koju tatsutud, wuhuu! (siinkohale jätame märkimata tõsiasja, et jalad olid läbikülmunud ning katki, nagu ka sukad... :D)

Mõned pildid teile ka obv. Loodan siinkohal, et kullakallid lugejad südamerabandusi ei saa üksteise järel, sest siin on piltidelt ilusi mu kosumist näha... :D 


 silmad ongi liiga mainstream.



Õppisin täna rattal õhukummi vahetama, jesss.

03.03.13

No nüüd on küll asi ikka käest ära läinud. Ei andnud endale arugi, kui ära kadunud ma olin, kuni tänase päevani. Üks teatud neiu tõid mul jalad maa peale tagasi ja tegi selgeks, et tegelikult peaks endast ikka regulaarselt märku andma. Võin ju olla täielikult integreerunud ning elada täiel rinnal oma uut Belgia elu, aga kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, ehk siis Eestit ei saa ka ju ikka päris unustada eks...

Hakata siin nüüd vaikselt detailselt kõike ära rääkima, mis viimased 3-4(?) kuu jooksul toimunud on, oleks üsna võimatu. Liiga palju mõttetuid detaile. Mina näeksin ilgelt vaeva ja teil hakkaks lihtsalt igav. Ehk siis üritan mingi vähe huvitavama süžeega välja tulla ning mingi märgi maha jätta.

Kuidas mul siis näiteks üldiselt viimasel ajal läheb?
Well, suurim muutus on kindlasti see, et suutsin endale ühe Belgia noormehe üles noppida. Üks kord jaanuarikuu lõpu poole tuli ta meile külla, sest ta on mu hostvenna ammune sõber, ja sealt sai meie tutvus alguse ning paari nädala jooksul veetsime vist küll iga päev koos aega, sest siis oli veel Greg ka minu pool ja moodustasime väikse kuldse trio.
Algul oli armashea sõprus aga no mõlemale oli teada, et asi sujub sealt veel (kõigi eelduste kohaselt vähemalt, ja kui saatus meid soosib) edasi ja lihtsalt sõpruseks see ei jää.
Kõik oleks tegelikult palju lihtsam olnud, kui poleks olnud ühte väikest pisidetaili(mis mind ennast tegelikult kõvasti häirib, vahel tänase päevanigi...). Ehk siis fakt, et toosama poiss käis ka eelmise aasta siin veetnud vahetusõpilasega. Well, algul olin mina ka muidugi jõle tõrges ja mis mõttes sa tuled kaks korda järjest ja lihtsalt flirdid sama pere "lastega" ja siis arvad, et kohe nii kergelt saabki ja puha? Ehk siis alguses hoidsin distantsi ja ei lasknud asjadel liialt kiiresti areneda. Aga siis ajapikku suutis ta end mulle tõestada ning kindlaks teha, et mängus on tunded ja lõpuks ma siis vandusin alla ning tunnistasin (eelkõige iseendale), et midagi tõepoolest on teoksil... Kõige raskem osa sealjuures oli muidugi mu pere. Ilmselgelt polnud mu hostemal just kõige kergem aksepteerida fakti, et sama kutt kaks aastat järjest ta tütrega käib. Ja imelik on ju sama poissi aga erinevat tüdrukut koos näha.
Algul oli muidugi pingeid palju ja mingi perioodi oli asi lausa peaaegu, et salajane aga lõpuks said kaine mõtlemine ja inimlikkus kõigest muust võitu ning hostema lihtsalt aksepteeris olukorda.
Praeguseks oleme ca kuu aega koos olnud ja kõik sujub väga suurepäraselt! Mul on mu parim sõber, poiss ning väikestviisi terapeut ühes isiksuses ja abi on mul temast tohutult palju! Rääkimata siis sellest, et see aitab mu keeleoskusele kaasa ja igav ei hakka ka kunagi.

Kindlasti küsivad palju teist, et mis siis saab, kui vahetusaasta läbi on?
Ega me ise ka päris täpselt veel ei tea... Ühest küljest ei taha ju nii kaugele veel mõelda, sest neli kuud on veel ees, teisest küljest aga möödub aeg nii kiiresti ja iga päevaga kasvame aina rohkem kokku. Eks ma üldiselt ikka kinnitan endale, et ma suudan olla piisavalt ükskõikne ja külm ning lahkumine ei saa raske olema, sest see on ju vaid neljakuuline meelelahutus aga järjest vähem ja vähem suudan ma iseennast uskuda...
Ühesõnaga, tulevikule ei taha veel mõelda ning üleüldse mõte mu vahetusaasta lõpust muserdab mind hingepõhjani ja rohkemgi veel.

Siit siis ka teine tähtsam jututeema :

Ma ei ole valmis veel tagasi tulema. Ma veel ei taha ning ei suuda. Ma tean küll, et neli kuud on veel ees ja palju võib juhtuda AGA praegu takistab just mõte VAID neljast kuust mind mu aastat nautimast. See neli kuud näib nii tähtsusetu ja, nagu varem mainitud sai, möödub aeg praegu küll helikiirusel ja ma kardan, et see juuni lõpp saabub oodaust kõvasti varem.
Ma olen viimasel ajal eluga siin niii ära harjunud, et muudmoodi enam nagu ei oska ja ei tahagi. Mul on mu oma kool, omad sõbrad, oma poiss-sõber, oma Belgia pere, oma Brüsseli linn, oma tuba, omad huvid ning oma elu siin. Mulle on alati tundunud, et ah see kümme kuud on ju nii ilmatuma pikk aeg, kõike jõuab ja saab veel ning see lõpp alles nii kaugel! Nüüd aga, kui ma oma eluga siin nii kaugele olen jõudnud ning heal järjel olen, tundub see kümme kuud üleüldiselt nii lühike aeg ja tegelikult pole mul üldse enam aega jäänud.
OEEEH. Eks ma muidugi ju igatsen oma Eesti elu : minu Kalamaja, oma ilusat-armsat korterit, mu tuba, mu väikest koerakest, mu alati säravat ja adorable ema, F-hoonet, Boheemi(!), mu oma Lütseumit, neid inimesi, kõiki teisi sõpru väljaspoolt kooli, mu JJ-Streeti ja neid inimesi, oma isa ja ta naist ning kõike-kõike muud, mis Eesti eluga kaasneb ja praegu seega maha on jäänud... Aga ma tunnen, et midagi oli alati puudu ning ma kardan naaseda ja jälle sellesse aukku kukkuda, kus näiliselt on ju kõik perfektne aga tegelikult kuskil hingesopis midagi ikka kripeldab...

Mul kukkus tuju just kuidagi väga ära ja peaks selle kirjutamise praegu siiakanti jätma. Vähemalt sai niigi palju.

Bisous!

07 February 2013

the seventh of february

Teate, mis on üks ilgelt hea tunne, mis kaasneb vahetusaastaga? Edutunne. Tunne, et oled millegagi hakkama saanud.
Isegi, kui see puudutab vaid su poiss-sõbra(oiii, see on veel üks pikk jutt, kuna ma teid ju nii kaua unarusse olen jätnud) jalatsite tellimuse esitamist jalatsipoes. Eestis oleks see ju nii igapäevane ja ebaoluline asi, et jääks vast märkamata. Vahetusaastal aga mitte. Teha midagi sellist, tegelikult ju nii tühist, teises keeles, teises riigis ning seejuures veel edukalt õnnestuda - nii hea. Muidugi on see lihtsalt üks ja ainus rumal näide...

Lihtsalt midagi, mis tahtsin, et saaks kirja pandud. Väike ja loll tekst, aga midagigi. Varsti kostitan teid rohke jutu ja piltidega. Seniks aga päikest teile sinna sombusesse Eestisse. Üks rõõmurull ka teile siia ja olge armsad!

(mu hostema koer hammustas mind ninast lol, sellest ka mu haav tingitud....)

Bisous!