No nüüd on küll asi ikka käest ära läinud. Ei andnud endale arugi, kui ära kadunud ma olin, kuni tänase päevani. Üks teatud neiu tõid mul jalad maa peale tagasi ja tegi selgeks, et tegelikult peaks endast ikka regulaarselt märku andma. Võin ju olla täielikult integreerunud ning elada täiel rinnal oma uut Belgia elu, aga kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, ehk siis Eestit ei saa ka ju ikka päris unustada eks...
Hakata siin nüüd vaikselt detailselt kõike ära rääkima, mis viimased 3-4(?) kuu jooksul toimunud on, oleks üsna võimatu. Liiga palju mõttetuid detaile. Mina näeksin ilgelt vaeva ja teil hakkaks lihtsalt igav. Ehk siis üritan mingi vähe huvitavama süžeega välja tulla ning mingi märgi maha jätta.
Kuidas mul siis näiteks üldiselt viimasel ajal läheb?
Well, suurim muutus on kindlasti see, et suutsin endale ühe Belgia noormehe üles noppida. Üks kord jaanuarikuu lõpu poole tuli ta meile külla, sest ta on mu hostvenna ammune sõber, ja sealt sai meie tutvus alguse ning paari nädala jooksul veetsime vist küll iga päev koos aega, sest siis oli veel Greg ka minu pool ja moodustasime väikse kuldse trio.
Algul oli armashea sõprus aga no mõlemale oli teada, et asi sujub sealt veel (kõigi eelduste kohaselt vähemalt, ja kui saatus meid soosib) edasi ja lihtsalt sõpruseks see ei jää.
Kõik oleks tegelikult palju lihtsam olnud, kui poleks olnud ühte väikest pisidetaili(mis mind ennast tegelikult kõvasti häirib, vahel tänase päevanigi...). Ehk siis fakt, et toosama poiss käis ka eelmise aasta siin veetnud vahetusõpilasega. Well, algul olin mina ka muidugi jõle tõrges ja mis mõttes sa tuled kaks korda järjest ja lihtsalt flirdid sama pere "lastega" ja siis arvad, et kohe nii kergelt saabki ja puha? Ehk siis alguses hoidsin distantsi ja ei lasknud asjadel liialt kiiresti areneda. Aga siis ajapikku suutis ta end mulle tõestada ning kindlaks teha, et mängus on tunded ja lõpuks ma siis vandusin alla ning tunnistasin (eelkõige iseendale), et midagi tõepoolest on teoksil... Kõige raskem osa sealjuures oli muidugi mu pere. Ilmselgelt polnud mu hostemal just kõige kergem aksepteerida fakti, et sama kutt kaks aastat järjest ta tütrega käib. Ja imelik on ju sama poissi aga erinevat tüdrukut koos näha.
Algul oli muidugi pingeid palju ja mingi perioodi oli asi lausa peaaegu, et salajane aga lõpuks said kaine mõtlemine ja inimlikkus kõigest muust võitu ning hostema lihtsalt aksepteeris olukorda.
Praeguseks oleme ca kuu aega koos olnud ja kõik sujub väga suurepäraselt! Mul on mu parim sõber, poiss ning väikestviisi terapeut ühes isiksuses ja abi on mul temast tohutult palju! Rääkimata siis sellest, et see aitab mu keeleoskusele kaasa ja igav ei hakka ka kunagi.
Kindlasti küsivad palju teist, et mis siis saab, kui vahetusaasta läbi on?
Ega me ise ka päris täpselt veel ei tea... Ühest küljest ei taha ju nii kaugele veel mõelda, sest neli kuud on veel ees, teisest küljest aga möödub aeg nii kiiresti ja iga päevaga kasvame aina rohkem kokku. Eks ma üldiselt ikka kinnitan endale, et ma suudan olla piisavalt ükskõikne ja külm ning lahkumine ei saa raske olema, sest see on ju vaid neljakuuline meelelahutus aga järjest vähem ja vähem suudan ma iseennast uskuda...
Ühesõnaga, tulevikule ei taha veel mõelda ning üleüldse mõte mu vahetusaasta lõpust muserdab mind hingepõhjani ja rohkemgi veel.
Siit siis ka teine tähtsam jututeema :
Ma ei ole valmis veel tagasi tulema. Ma veel ei taha ning ei suuda. Ma tean küll, et neli kuud on veel ees ja palju võib juhtuda AGA praegu takistab just mõte VAID neljast kuust mind mu aastat nautimast. See neli kuud näib nii tähtsusetu ja, nagu varem mainitud sai, möödub aeg praegu küll helikiirusel ja ma kardan, et see juuni lõpp saabub oodaust kõvasti varem.
Ma olen viimasel ajal eluga siin niii ära harjunud, et muudmoodi enam nagu ei oska ja ei tahagi. Mul on mu oma kool, omad sõbrad, oma poiss-sõber, oma Belgia pere, oma Brüsseli linn, oma tuba, omad huvid ning oma elu siin. Mulle on alati tundunud, et ah see kümme kuud on ju nii ilmatuma pikk aeg, kõike jõuab ja saab veel ning see lõpp alles nii kaugel! Nüüd aga, kui ma oma eluga siin nii kaugele olen jõudnud ning heal järjel olen, tundub see kümme kuud üleüldiselt nii lühike aeg ja tegelikult pole mul üldse enam aega jäänud.
OEEEH. Eks ma muidugi ju igatsen oma Eesti elu : minu Kalamaja, oma ilusat-armsat korterit, mu tuba, mu väikest koerakest, mu alati säravat ja adorable ema, F-hoonet, Boheemi(!), mu oma Lütseumit, neid inimesi, kõiki teisi sõpru väljaspoolt kooli, mu JJ-Streeti ja neid inimesi, oma isa ja ta naist ning kõike-kõike muud, mis Eesti eluga kaasneb ja praegu seega maha on jäänud... Aga ma tunnen, et midagi oli alati puudu ning ma kardan naaseda ja jälle sellesse aukku kukkuda, kus näiliselt on ju kõik perfektne aga tegelikult kuskil hingesopis midagi ikka kripeldab...
Mul kukkus tuju just kuidagi väga ära ja peaks selle kirjutamise praegu siiakanti jätma. Vähemalt sai niigi palju.
Bisous!
No comments:
Post a Comment