Esimene päev: Tehtud. Ma olen kohal. Ma sain hakkama. Ma sain hakkama pakkimisega, ma elasin üle emotsionaalse lennujaamavisiidi(saatjateks ca 20 imearmast sõpra), ma jõudsin lennukile, mu pagas ei kadunud ära, ma leidsin oma pere üles ning ma klaarisin ära pikapika reisi koju trammide ning rongidega, taga lohisemas üks suursuur ja raske, umbes 23kilone reisikohver.
Siin ma nüüd siis olen, uues riigis, uues linnas, uues peres ja keskkonnas ning eelkõige oma uues toas, mis on täitsa minuminu järgnevad 11 kuud...
Tahate ausalt teada? Ei, ma pole praegu õnnelik. Võib-olla on minust väga ülekohtune seda öelda aga siiski, mul tuli juba lennujaamas esimene tõrge, kuna mul polnud kaasas sünnitunnistuse tõlget. Õnneks polnud seda ka Saaral, seega pole ma ainuke saamatu. Teiseks, pere ei räägi inglise keelt. Jah, ma tulin siia ju eesmärgiga õppida keelt AGA kohutavalt raske on hakkama saada VAID prantsuse keeles... Ning kolmandaks, ma ei tea praegu midagi oma kooli kohta ja mul pole isegi Belgia kõnekaarti. Ning natuke raske on siiski pereellu sisse elada ja suhelda.
Oh jah, kindlasti olukord paraneb jms aga praegu on olukord selline. But no, i'll do this! Ma pole allaandja tüüpi ja ma olen liiga palju vaeva näinud, et nii kaugele jõuda.
Nii palju siis praegu, varsti ehk kirjutan juba positiivsema kõlaga postitusi ning olen juba rahulikum.
No comments:
Post a Comment