Folk

HAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHAHA - see ilmselt iseloomustab mu viimaseid päevi kõige paremini!
Niisiis, alustame algusest :
Reedel jõudsin ajutisest vahetusperest tagasi ning suundusin otse kooli, kuhu mind otsekohe ka kirja pandi ja neljapäeval siis esimene ametlik koolipäev. Peale koolivisiiti läksime poodi ja ostsime head & paremat ning läksime vanaemale-vanaisale külla. Nägin esimest korda ka oma venda. Damn, he's nice. Igati vinks-vonks ja tore poiss ning välimusel pole ka viga. Igatahes saame väga hästi läbi!
Hiljem samal päeval läksime ema ja venna ning ema kavaleriga rahvatantsu tantsima(hahaha, kujutate mind sedasi ette?) Aga nalja oli nabani! Algul muidugi pelgasime Laurentiga(mu vend) veidi, et kuida me siis nõnda vanade inimeste seltsi mingeid imalaid tantse tantsima lähme(98% olid seal 45+ vanused) ja uitasime veidi selles imekaunis pargis ringi, kus üritus toimus. Tagasi tantsijate juurde jõudes aga istusime ja rääkisime veidi ning siis, järjekindla kutsumise peale, otsustasime ka kampa lüüa ja i regret nothing!!! NII naljakas oli. Mul olid lõpuks naermiseest reaalselt suulihased krampis ja valud kuklaosas, sest ma lihtsalt ei suutnud naermist lõpetada.
Lõpetasime me oma õhtu restorani pasta bologneset süües ning koju jõudsime ca kell 12.

Jõudis siis kätte kaunis laupäevane päev... Laurentil oli plaanitud kamba sõpradega väike BBQ-õhtu oma hoovis ja ofc olin mina ka kutsutud. Ärkasin ma tol päeval küllaltki hilja ning tuju polnud ka just parim ja üleüldse ei olnud väga amused sellest teadmisest, et mingi kamp kutte meie maja ja hoovi vallutavad.
Kell pool 7 aga saabusid lõpuks kauaoodatud külalised ja esmamulje oli oodatust parem. Kohale tuli esialgu 5 kutti + mu vend ning otsekohe seati sammud tagahoovi, kus avati esimesed õlled(õllekultuur on siin Belgias kõrgelt arenenud ning oma õllemarkide üle ollakse väga uhked + oli ju siiski tegemist vägagi täisealiste inimestega) ning hostema tutvustas mind kõigile ja kõik olid väga-väga armsad. Jutt hakkas peagi sujuma ja kuigi mul on siiani probleeme rääkimisega, espcially ajavormidega, siis on kõik ikkagi väga mõistvad ja toetavad ning kõik jutud saavad räägitud.
Poiste näol on tegemist siis Laurenti (meie mõistes) kursakaaslastega ja Olivier on simply ta parim sõber ning elab läheduses.
Kui esimesed jutud räägitud ja söed hõõguma pandud, otsustati, et tahetakse mojitosid juua ja seepeale liikus kogu bande kööki. Seal aga oli järsku kõigil häda käes, sest keegi actually mojitot teha ei osanud :D Prooviti nii ja prooviti naa aga no kohe üldse ei tulnud välja see nali. Lasin ka mina oma oskused käiku aga oodatud/loodetud hiilgeaeg jäi tulemata, sest mu kokteil kukkus odavalt läbi. Oh well. Siis aga saabus järsku kuskilt keegi Sylvain kes ilma suurema vaevata perfektse kokteili valmistas ja siis oli kõigil jälle tuju hea ning suunduti taas hoovi.
Tagahoovis toimus räige söögiorgia ja nalja oli kogu aeg nabani ning üleüldse oli väga-väga hea ja kõik tundsid mu vastu sügavat huvi as well.
Vahepeal veetsime paar tundi lõkke ääres istudes ning naljatades, just nagu filmides. Felt so good.
Siis aga otsustas mu vend, et on aeg minna kesklinna. Mu vend on küllaltki jäärapäine ja kui tema midagi tahab, peab ta selle saama! Kesklinn niisiis on meie kodust ca poole tunni kaugusel, KUI minna trammiga. Läksime siis viimase trammiga aga enne trammile jõudmist suutis mu vend kukkuda, mis tähendab seda, et linna jõudes polnud ta enam suuteline kõndima. Nii me siis veeresime. Olime jõudnud Brüsseli kesklinna, kell oli ca 1 või 2 ja meil oli kaasas invaliid, kes ei suutnud liikuda. Nagu teada on, siis pole suurlinnad öösiti ka just kõige turvalisemad ja politsei siin väga aktiivselt ringi ei liigu ning algul otsustasime, et ootame esimese trammi ära ja lähme koju tagasi. Selleni oli aega ca 5h.
Paigal aga keegi püsida ei suutnud ning kogu aeg toimus mingi liikumine ja vahepeal suudeti üks liiklusmärk kaasa tirida, leiti terve karp pitsat ning kaks kompanjooni suutsid uinuda. Kogu selle aja vältel vestlesin mina selle kes-teab-kust ilmunud Sylvainiga, kes oli uskumatult armas, ning eneselegi märkamatult olime seadnud end koduteele. Vahepeal hüppasime veel poest ka läbi ning seadsime end valmis kahetunniseks koduteeks.
Lõppkokkuvõttes(on see üks sõna? damn) möödus aga meie jalutuskäik väga kiiresti ning selle vältel sai nalja kui palju ning kõigil püsis tuju kõrgel.
Koju jõudes istusime veel mõned tunnid lõkke ääres, kuni päike tõusis. Vend läks küll vahepeal magama aga  ta sõbrad insistisid, et ma jääksin, seega istusin nendega väljas kella 8ni!!! Ning seejärel nad lahkusid ja mina suikusin õndsasse unne ja ei ärganud varem kui 15:12 pärastlõunal :)
Täna olin tublijahea pereliige ning aitasin oma invaliidist vennal seda läbu koristada ning hiljem abistasin ema ja õde toiduvalmistamisel. Hiljem vaatasime perekeskis telekat ja siin ma nüüd siis olen.

Väike sniik-piik sellest ka, mis köögis toimus :

All-in-all on mul VÄGA tore olnud ja ma olen nii rahul. Aga pole head ilma halvata ja tunnen pidevalt väsimust ning. kuigi kõik mind taevani kiidavad mu keeleoskuse poolest juba praegu, ei suuda ma ikkagi sõnadesse panna seda frustratsiooni, mis minus vahetevahel tekib, kui ma lihtsalt ei suuda leida õigeid sõnu väljendamaks seda, mida mõtlen, ning kuidas ma vahepeal suudan ikka ajavormidega puuse panna ja nii edasi ja nii edasi... (Semjonov lööks mind praegu nii pika liitlause eest maha aga juhtub ka parimatel).

That's it for now. Tundsin sügavat vajadust see kõik siia kirja panna ja nüüd peaksin ka magama minema, kui ei taha homme samal ajal ärgata mis täna. On ju siiski viimased vaheaja päevad ja võtma peab viimast!

A bientot et bisous ma cheries!