Fierce

Fierce

22 October 2012

22.10.12

22 oktoober - 22 soojakraadi ning tapvalt lämbe õhk. Niii-ii mõnus!
Sellise ilmaga pidasin patuks toas istuda ning seetõttu haarasin iPodi, kaamera ja koera ning tegin ligi tunniajase jalutuskäigu oma naabruskonnas. Uskumatu ikka, kuidas ümbruskond siin varieerub - autosid täis tänavatest vihmametsi meenutavate paikade ning armsate keset linna asuvate pargikesteni ning seda kõike vaid mõnesaja meetriste vahedega...
 

Nii artsy postitus sai, feelin' so hipsterish.

All-in-all sujub mul praegu väga hästi ja lihtsalt fun fact, mida veel siin maininud pole, et 18. 10. 12 oli see kuupäev mil esmakordselt siin matast aru sain ja see ausalt muudab mind nii õnnelikuks, sest nüüd saan ma järjepidevalt kaasa teha ning ei pea enam tundide kaupa joonistama, et igavust peletada ja mitte magama vajuda, jeee.


Stay sweet!

21 October 2012

21.10.12

Möödas on jälle üks suurepärane nädalavahetus ja ma olen nii rahul :)

Reedel tormasin koolist koju, haarasin oma asjad ja tuiskasin Brüsseli kesklinna rongijaama ning hüppasin rongile ja sõitsin Villers-La-Ville'i Saarale külla, yaaay! Tegelikult saime küll juba mõned peatused enne ta kodupeatust kokku ning otsustasime koos "shoppama" minna, sest meil oli vaja teatud toidutarbeid, et teha YFU ürituse jaoks üks traditsiooniline Eesti magustoit (olime otsustanud küpsisetordi teha) agaaa muidugi oli vaja ju saia-, liha-, kommi-, juurvilja-, piima ja sokiriiuli ees nalja teha ning veetsime ca 45 minutit, ise lakkamatult naerdes, seal poes ning jah, mulje oli ilmselt hea - ilmselgelt kaks eestlast üle pika aja kokku lastud.

Hiljem matkasime Saara juurde, pidasin maha umbes tunniajase vestluse tema vanematega teemdel integratsioon ning jumal-teab-mis-veel (lihtsalt väike näide sellest, kui hästi mu keeleoskus juba areneb) ning later on ajasime veel palju pahna kõrist alla, kuulasime muusikat, mängisime mõttetuid ja mõtekamaid mänge ning tegime nulliseid nalju ja naersime nagu idioodid.

Magama saime me kell 2 ja kell 7 oli juba äratus, jess. Saara isa viis meid rongijaama ja seal kohtasime ühte YFUkat, kes on ameerikast, ning rongis rääkisime temaga maast ja ilmast ning rongijaamas nägin juba kõiki oma teisi maailmaparimaid kullatükke! I just love them to bits! Kõik koos ühtse kambana lõputult plädisedes jalutasime oma sihtpunkti ehk siis kuskile enam-vähem konverentsimajja, kus meie Follow-Up toimuma pidi. Seal jaotati meid kaheks grupiks ja ega midagi muud peale söömise ja rääkimise ning probleemide jagamise/lahkamise ei toimunudki. Muidugi sain jälle palju-palju komplimente keeleoskuse kohta ning ei taha üldse nõmeda või egoistlikuna tunduda aga vahel vaatan ikka küll mõnda vaesekest ja mõtlen, et kuidas nad küll hakkama saavad ja kui raske nende hostperel võib olla... :D Aga samas selleks siin ju ollaksegi ja ega kõigil pole 8 aastat baasi all.

Õhtul liitusid meiega vanemad ja siis sai jälle palju-palju süüa. Ideeliselt oli meil nagu juustupidu seal, sest pikk-pikk laud oli kaetud vaid juustusortidega ning laua lõpus oli ka paar taldrikutäit liha. Muidugi sõime ka kõigi valmistatud magustoite ja mul oli küll lõpuks vist suhkrumürgitus, appi.

Ööseks naasesime Saara crib'i ja täna hommikul ei ärganud enne kella poolt ühte! Alla hommikusööki otsima minnes nägime juba lõunasöögiks kaetud lauda ja siis oli kerrrrgelt piinlik olla..... Aga sõime siis kõik sõbralikult koos lõunasööki ja hiljem käisime Saara ning ta emaga Villers-La-Ville'i mungakloostri varemeid külastama. Issand kui ilusad need olid! Ausalt, lihtsalt hingemattev ilu. Ja minu eest pidi 5 eurot sissepääsuraha maksma aga ideeliselt on Villers-La-Ville'i elanikele see tasuta ning näiteks on Saaral võimalus ükskõik millal võtta ratas, sinna sõita ning näiteks neid varemeid maalida. I wish i had the change...

Well, poole 5 paiku istusin taas rongile, et koju naaseda. Koju jõudes ema magas ja õde võttis mu ilustikenasti vastu ning täna on kodus kõigil kuidagi imelikult hea tuju olnud, seega olen ülimalt rahulik ja õnnelik ning ilus lõpp niii mõnusale nädalavahetusele :)


 forever a model 
 whenever someone's annoying you... do the Jenna Marbles' T-Rex! 






 oh well... iludusjumalanna isiklikult
 forever a model vol2 



That's it! Meil on veel nädal kooli ja siis algab vaheaeg, can't waaaaait. Nii paljud on juba plaane pakkunud ja jah, lihtsalt hea on. Kuigi täna oli esimene kord, kui actully koolimineku soovi tundsin aga siiski, vaheaeg on vaheaeg ja vaheajale ei ütle kunagi ei!

Also palju õnne meie kaasvõitlejale Sepule, kellel täna 18 eluaastat täis tiksus :) Have fun seal Prantsusmaal, my dear!


Bisoux!

21.10.12

Elu esimesed YFU pusad käes! Ja Follow-Up Namuris ilusti läbitud ning Saara poole maandutud. Pikemalt juba homme! :)




17 October 2012

17.10.12 vol2

Täna sain jälle aru suurest vahest Eesti ja Belgia vahel... Vanaema juurde lõunale jalutades rääkisime õega rahulikult ning ta teatas, et vaheajal läheb võib-olla haiglasse appi lihtsamaid töid tegema. Küsisin siis, et kas palka ka saab ja palju. Vastuseks sain, et jaa, vast ikka saab ning see pidavat olema siis umbes 800 eurot... 800 EUROT?!
I mean, Eestis käivad palju sõbrad/tuttavad mul tööl ning keskmiselt teenivad noored minu teada ca 200 eurot kuus, ja siis on juba väga hästi. Siin aga pidavat see 800 eurot nippet-näppet olema. Okei, noorte jaoks küllaltki suur summa aga täiskasvanutele olevat see olematu summa, mille eest suurt midagi ei saa. Mina olin igatahes juba selle 800 euro peale pahviks löödud(jutt käib muide kuuajasest tööperioodist) aga see polnud veel kõik, sest siis teatas ta mulle, et parimal juhul teenivad õpilased siin 2000 eurot kuus. OH WELL, nothing to do here!
Tunnihind on siin ka Eesti 4(vist?) euro asemel 8, kui ma ei eksi, ning kui Eesti miinimumpalk on 290 eurot kuus, siis Belgias seevastu on see 1443.54 eurot. Aga muidugi peab siinkohal meelde tuletama suurt hinnavahet kasvõi juba näiteks toidukaupadel. Riided on siin küllaltki odavad tho. Üsna sama, mis Eestis, kui mitte isegi veidi odavam.. Sest uuringud on ju tõestanud, et eestlased on "nõus" oma riiete eest maksma ligi 80% rohkem, kui teatud riikides.

Nõnda siis. Taaskord midagi, mis silma/kõrva riivas ja huvi pakkus.

Muidu lõpetasin just perekeskis ühe Stephen Kingi raamatul põhineva filmi "Dolores Claiborn" vaatamise ning olen kergelt öeldes pahviks löödud. Film ise on 1992. aasta psühhothriller ning kohati oli lausa väga häiriv. Kui teil mingitki huvi on, siis võite ju uurida aga ma ei ole päris kindel, et seda filmi soovitaksin...
Film ise oli muidugi tegelikult kohutavalt ilus ning kõigil kippus lõpus isegi pisar silma. Praegu mõeldes on tegelikult tegu tõepoolest ühe kunstiteosega ning film käsitles enamjaolt meeste poolt rõhutud koduperenaiste ning laste väärkohtlemise temaatikat ja jah... Üsna mõtlemapanev ühesõnaga!

Läksin nüüd üsna sügavaks kätte ära ja siinkohal ka lõpetan, sest kell tiksub vaikselt 11 ja korraliku koolilapsena lähen ma ilusti magama.

Stay tuned and stay sweet!

17.10.12

Eile sain üle pika aja seda (lütseumis juba niivõrd tuttavaks saanud) pettumuse maitset tunda, sest sain hispaania keele töös 9,5 punkti 20st. See tunne, kui sa tead, et oled õppinud, aga siiski pole piisavalt hea ning kukud läbi ja siis õpetaja tänitab, et ikka peab õppima ja ikka peab õppima... God dammit, seda ma ju teengi! Aga kui õpetaja räägib tunnis enamasti hispaania keeles ning vahepeal prantsuse keeles ja mina pean selle omakorda veel eesti keelde tõlkima, siis pole see ülesanne just kõige kergemate killast, eksole. Aga ei, ma ei lasknud end liialt heidutada, sest ma tean ise, et ma olen tubli ning mind ei huvita mingisugused numbrid paberil.

Eile toimus koolis midagi minu jaoks täiesti uut ka. Nimelt lõunapausi ajal haaras Victoria mul käest kinni ja küsis, et : "Hei, tahad jalkamängu vaatama minna?". Mina siis muidugi haarasin võimalusest ja midagi aru saamata tormasime juba kooli spordimaja suunas ja seal toimuski jalkamäng.
Idee oli muidu hea aga reklaamist jäi puudu. Võistkond mängis ja mäng oli tegelt hea ja küllaltki pingeline aga pealtvaatajaid olid vaid ca 20 kandis seega polnud just väga sellist "võistluse" meeleolu, kus tiim võitleb ja suur mass kaasa elab.  

Mulle aga meeldis sellegipoolest ning nii vinge, et midagi sellist ette võetakse! Reedel peaks toimuma võrkpalli võistlus õpetajad vs. õpilased ja sellele üritusele on juba vingem reklaam tehtud ning ennustuste kohaselt tuleb vägev ettevõtmine!

See on kõik praeguseks. Olen still bronhiidis ja köhin juba kaks nädalat oma kopse välja aga koolis olen sellegi poolest sunnitud käima.






















"Someday, somewhere - anywhere, unfailingly, you’ll find yourself, and that, and only that, can be the happiest or bitterest hour of your life."

14 October 2012

14.10.12


  Selle lauluga tuleb alati eelmise aasta 10ndike tehtud lütsi reklaamvideo meelde + lisada siia fakt, et on rebaste retsimisperiood ja see aasta tundus see veel eriti hästi välja kukkuvat, siis täidab mu südant ikka kurbus ja igatsus küll. Poleks elus arvanud, et siin kaugel LÜTSEUMIT igatsema hakkan. I mean, iga päev 3 või 4ni tunnid, millele järgneb veel ca 4 h kodust õppimist või siis väga tihti ka öised õppimised ning hommikul ca 3 tunnise unega kooli laekumine... Doesn't seem too nice, huh?
Aga need inimesed ja see kodune tunne ja see soojus ning ühtekuluvustunne, kui midagi koos tehakse, ning see uhkus, mis sind valdab, kui järjekordne kooliüritus läbi on saanud, ning see armastus, mis täidab südant, kui ühtse massina pärast kooliüritusi linna tähistama suundutakse, või see tänutunne, mis sind valdab, kui sa millegi ilusa või heaga hakkama oled saanud ning terve kool sind tunnustab. Ma võiksingi siia neid positiivseid emotsioone loetlema jääda, mis selles koolis käimisega saabuvad.
Ja muidugi on mul veel kolm aastat selles koolis koolipinke nühkida jäänud AGA it will never be the same, sest ma ei jätka enam kunagi oma klassiga ning samuti pean veel näiteks kaks aastat ilma oma praeguse 11nda klassita seal kopitama. KUIDAS MA HAKKAMA PEAKS SAAMA?!

Jah, vahetusõpilase elu pole alati lill!

Aga tegelt tulin bloggerisse mõttega teha üks positiivselt meelestatud postitus ning tegelt täidab mind praegu rahulolev tunne, sest kõik liigub ülesmäge ning lõpetasin ka just ühe prantsuse keelse raamatu ning jätkan kohe teisega seega kõik sujub, hurraaa.

10 October 2012