17.10.12

Eile sain üle pika aja seda (lütseumis juba niivõrd tuttavaks saanud) pettumuse maitset tunda, sest sain hispaania keele töös 9,5 punkti 20st. See tunne, kui sa tead, et oled õppinud, aga siiski pole piisavalt hea ning kukud läbi ja siis õpetaja tänitab, et ikka peab õppima ja ikka peab õppima... God dammit, seda ma ju teengi! Aga kui õpetaja räägib tunnis enamasti hispaania keeles ning vahepeal prantsuse keeles ja mina pean selle omakorda veel eesti keelde tõlkima, siis pole see ülesanne just kõige kergemate killast, eksole. Aga ei, ma ei lasknud end liialt heidutada, sest ma tean ise, et ma olen tubli ning mind ei huvita mingisugused numbrid paberil.

Eile toimus koolis midagi minu jaoks täiesti uut ka. Nimelt lõunapausi ajal haaras Victoria mul käest kinni ja küsis, et : "Hei, tahad jalkamängu vaatama minna?". Mina siis muidugi haarasin võimalusest ja midagi aru saamata tormasime juba kooli spordimaja suunas ja seal toimuski jalkamäng.
Idee oli muidu hea aga reklaamist jäi puudu. Võistkond mängis ja mäng oli tegelt hea ja küllaltki pingeline aga pealtvaatajaid olid vaid ca 20 kandis seega polnud just väga sellist "võistluse" meeleolu, kus tiim võitleb ja suur mass kaasa elab.  

Mulle aga meeldis sellegipoolest ning nii vinge, et midagi sellist ette võetakse! Reedel peaks toimuma võrkpalli võistlus õpetajad vs. õpilased ja sellele üritusele on juba vingem reklaam tehtud ning ennustuste kohaselt tuleb vägev ettevõtmine!

See on kõik praeguseks. Olen still bronhiidis ja köhin juba kaks nädalat oma kopse välja aga koolis olen sellegi poolest sunnitud käima.

"Someday, somewhere - anywhere, unfailingly, you’ll find yourself, and that, and only that, can be the happiest or bitterest hour of your life."