14.10.12

  Selle lauluga tuleb alati eelmise aasta 10ndike tehtud lütsi reklaamvideo meelde + lisada siia fakt, et on rebaste retsimisperiood ja see aasta tundus see veel eriti hästi välja kukkuvat, siis täidab mu südant ikka kurbus ja igatsus küll. Poleks elus arvanud, et siin kaugel LÜTSEUMIT igatsema hakkan. I mean, iga päev 3 või 4ni tunnid, millele järgneb veel ca 4 h kodust õppimist või siis väga tihti ka öised õppimised ning hommikul ca 3 tunnise unega kooli laekumine... Doesn't seem too nice, huh?
Aga need inimesed ja see kodune tunne ja see soojus ning ühtekuluvustunne, kui midagi koos tehakse, ning see uhkus, mis sind valdab, kui järjekordne kooliüritus läbi on saanud, ning see armastus, mis täidab südant, kui ühtse massina pärast kooliüritusi linna tähistama suundutakse, või see tänutunne, mis sind valdab, kui sa millegi ilusa või heaga hakkama oled saanud ning terve kool sind tunnustab. Ma võiksingi siia neid positiivseid emotsioone loetlema jääda, mis selles koolis käimisega saabuvad.
Ja muidugi on mul veel kolm aastat selles koolis koolipinke nühkida jäänud AGA it will never be the same, sest ma ei jätka enam kunagi oma klassiga ning samuti pean veel näiteks kaks aastat ilma oma praeguse 11nda klassita seal kopitama. KUIDAS MA HAKKAMA PEAKS SAAMA?!

Jah, vahetusõpilase elu pole alati lill!

Aga tegelt tulin bloggerisse mõttega teha üks positiivselt meelestatud postitus ning tegelt täidab mind praegu rahulolev tunne, sest kõik liigub ülesmäge ning lõpetasin ka just ühe prantsuse keelse raamatu ning jätkan kohe teisega seega kõik sujub, hurraaa.