Fierce

Fierce

03 October 2012

03.09.12

Ma olen vist halb inimene, et Eesti elu ei igatse.
Vahepeal on puudus sellest ennastunustavast ning kõike võimaldavast emaarmastusest, mida minu üks ja ainus parim ema mulle pakkuda suudab, ja isa huumorimeelest ning kaitset pakkuvast olemusest. Puudus sellest, et isegi kui tegu on ta lemmiktoiduga, lubab mu ema ikka mul viimase tüki süüa. Puudus sellest, et võin minutipealt maailma õnnelikuimast tüdrukust muutuda maailma nutuseimaks tüdrukuks ja tund aega järjest lihtsalt nutta ja ta ei pane isegi pahaks. Puudus sellest, et võin kõik halvad emotsioonid endast välja saada. Puudus sellest, et kui mul on probleem, leiab ta sellele kohe (ja ärritumata) lihtsaimast lihtsama lahenduse. Puudus sellest, et mistahes probleem mul ka esile ei kerkiks, sõidab mu isa kas või maailma lõpust kohale, et mind aidata. Puudus sellest, et saan kõik südamelt ära rääkida küsimuse "kuidas emotsionaalne tervis on?"  peale(mis tegelikult ei eelda üldse sisurikast vastust vaid on küsitud pigem niisama suusoojaks). Puudus sellest, et saan õhtul koos isa ja kasuemaga teleka eest maailma parimat sööki süües pisarateni naerda ja tunda end kui kõige kaitstum inimene siin maailma.
Besides that aga... Tuim.

Pole nüüdseks üle kuu aja oma vanematega rääkinud ja tundub, et olen ainuke, kes nõndamoodi toimetab.
Ühe korra elasin juba emotional breakdowni üle, sest juhtusin hostemale rääkima, kui kaua ma pole vanematega kontaktis olnud ja üks hetk lihtsalt lõid kõik emotsioonid pea kohal kokku ja pisarad olid kerged tulema.

Mingi halb ja ebameeldiv blokk on ees, kui mõtlen Eesti perega kontakti võtmise peale... Samas tikuvad pisarad silma ja tahaks lihtsalt diivanile pikali visata, pea ema põlvedele panna ja jonnida nagu väike 5-aastane, kes uut nukku või siis lihtsalt kommi ei saa. Ja siis tahaksin minna ja jonnida isa käte vahel nagu 2-aastane, kes on üleväsinud ja seetõttu vaid nutta suudab.

Kõike seda tahaks ma teha aga ma pole enam ei 2 ega ka mitte 5-aastane ja ka mistahes füüsiline kontakt on praegu ju võimatu.

Tegelikult ei tahtnud üldse siia blogisse jaurama ja jonnima tulla aga see oli lihtsalt midagi, millest tahtsin kirjutada.

Ise muidu leian, et olen ennast ületanud ja olen äärmiselt uhke! Peaaegu mitte keegi ei tea, et olen siin riigis "üksinda" (st ilma oma pereta) ning elan kõike ümberringi toimuvat läbi veidi raskemalt. Inimesed ei pööra mulle nö erilist tähelepanu minuga suhtlemisel ning ka õeluste puhul ei mõelda sellele, et ma võib-olla veidi äkilisemalt reageerin. Aga ma ei hakka midagi ütlema ka. Ma lihtsalt lasen olla. Ma võiksin ju neile näkku paisata, et : MA OLEN VAHETUSÕPILANE. MA OLEN ÜKSI. MUL POLE TUGE. MIDA SA TAHAD?! JÄTA MIND RAHULE. KAS SA EI SAA ARU?! SA PEAD MIND ERILISELT KOHTLEMA, SEST MA POLE KOHALIK! ja nii edasi ja nii edasi, aga ma ei tee seda, sest ma tahan hakkama saada just nii. Ma ei taha, et inimesed teeksid head nägu, just because ma tulen Eestist ja pole kohalik. Tihtipeale tundub mulle just nii, et vahetusõpilasi koheldakse kui haprat klaasi ning nad saavad erikohtlemise osaliseks, mis seisneb siis selles, et õelad naljad/kommentaarid jäetakse enda teada ning tehakse lihtsalt hea nägu ette.
Samuti küsimuse peale "kas sa oma pere ei igatse?" vastan enamasti eitavalt ja teen sealjuures head nägu. Selle peale saan vastuseks ülimalt hämmeldunud grimassi ja veel rohkem hämmeldunud häälitsuse... Kõik teised vahetusõpilased räägivad ikka, et jaaa rääkisin ema ja isaga nii ja nii kaua ning sellest ja sellest and then there's me..

Alustasin hoogsalt seda postitust aga hoog vaigus ja nüüd olen omadega ummikus. Samas ongi juba liiga pikale veninud see siin, seega lõpetan.

Ärge arvake muide, et ma õnnetu olen ja mul siin hea elu pole, otse vastupidi! Peagi kirjutan teile pikemalt & lähemalt oma viimastest nädalatest ja tegemistest ja koolist ka, sest see on siin ikka nii erinev.


Stay tuned!

1 comment: